Lood, mida vaktsiin oleks võinud ära hoida

Kayley oli vaktsineerimata mennoniidikogukonna laps. Leetrid algasid tavaliselt: lööve, palavik, kerge köha. Mõne päeva pärast palavik ei alanenud ja tüdruk hakkas hingeldama. Erakorralises meditsiinis diagnoositi kopsupõletik, ta viidi intensiivravisse ja pandi hingamisaparaadile. Kayley suri 26. veebruaril 2025 – esimene leetrisurm USA-s kümne aasta jooksul.

Pärast matuseid haigestusid leetritesse ka pere ülejäänud neli last. Vanemad ütlesid hiljem vaktsiinivastase organisatsiooni videos, et nad jääksid ikkagi oma otsuse juurde. See lugu näitab, kui sügavalt võib valeinfo juurduda – isegi pärast lapse kaotust.

Daisy oli sama puhangu teine surnud laps. Ta viidi haiglasse Lubbockis, kus teda raviti leetrite tüsistuste tõttu. Ta suri 3. aprillil 2025 seisundis, mida arstid kirjeldasid kui leetritest põhjustatud kopsupuudulikkust. Daisy oli vaktsineerimata ja tal ei olnud ühtegi teadaolevat kaasuvat haigust – ta oli terve laps.

Ameerika Lastearstide Akadeemia president ütles pärast tema surma, et see elu oleks olnud päästetav, kui perel oleks olnud usaldus ja ligipääs leetrivaktsiinile.

See laps sai leetrid imikuna – enne kui ta oli MMR-vaktsiini esimese doosi jaoks piisavalt vana. Ta paranes ja elas aastaid tavalist elu. Siis ilmnes SSPE, leetrite haruldane hilistüsistus, mis kahjustab pöördumatult aju. Laps suri 2025. aasta septembris.

See lugu on eriline, sest laps ise ei saanud olla vaktsineeritud. Tema kaitseks pidid olema vaktsineeritud kõik teised tema ümber. Iga vaktsineerimata inimene on võimalik lüli, mille kaudu haigus jõuab beebideni.

2026. aasta augustis kinnitas Pennsylvania terviseamet, et leetritesse on surnud kaks vaktsineerimata inimest – esimesed leetrisurmad osariigis 35 aasta jooksul. Puhangu ajal oli osariigis kinnitatud 393 juhtu ja 70 inimest oli vajanud haiglaravi. Pressikonverents peeti naiste- ja lastehaiglas, sest just rasedad ja lapsed on leetrite ees kõige haavatavamad.

Samoa leetriepideemia 2019. aastal nakatas üle 5700 inimese ja tappis 83, enamik neist alla viieaastased lapsed. Vaktsineeritus oli langenud umbes 31 protsendini. Isa Paulo Puelua kaotas oma viiest lapsest kolm – ühe puhul kulus esimestest sümptomitest surmani neli päeva. Valitsus kuulutas välja eriolukorra, sulges koolid ja tegi vaktsineerimise kohustuslikuks; pered riputasid ukse ette punase riide, et mobiilsed vaktsineerimismeeskonnad neid leiaksid.

Berliini suurima leetripuhangu ajal alates 2001. aastast (1344 juhtu, 86% vaktsineerimata) suri Charité haiglas 18-kuune vaktsineerimata poiss. Lahkamine näitas, et tal oli ka teine haigus, kuid ilma leetriteta poleks see tema surma põhjustanud. Saksa tervishoiuminister nimetas vaktsiinivastaste hirmutamist vastutustundetuks.

Poiss oli leukeemia tõttu nõrgestatud immuunsüsteemiga ega saanud ise vaktsineerida. Ta nakatus leetritesse oma vanemalt vennalt, keda vanemad olid otsustanud mitte vaktsineerida, ja suri tüsistustesse. Juhtum vallandas Itaalias tulise arutelu, mis viis kohustusliku vaktsineerimise seaduseni.

Laps nakatus leetritesse juba emaüsas, sest ema oli vaktsineerimata, ning sündis enneaegselt. Ta suri – Ontario puhangu esimene ohver. Sama puhangu ajal sündis Ontarios veel kuus kaasasündinud leetritega last; nemad jäid ellu. Kanada kaotas 2025. aastal leetrivaba riigi staatuse.

Ema nakatus raseduse ajal leetritesse; laps sündis enneaegselt ja suri varsti pärast sündi. See oli Alberta esimene leetrisurm, kui provintsis lähenes juhtude arv 2000-le. Terviseminister ütles: „Olin lootnud, et see hetk ei saabu.“

Texase puhangu naabruses suri 2025. aasta märtsis vaktsineerimata täiskasvanu, kellel kinnitati leetrid alles pärast surma – ta ei olnud pöördunud arsti poole. Puhang oli New Mexico esimene alates 1996. aastast. Lugu meenutab, et leetrid ei ole ainult lastehaigus.

Lastekirjanik Roald Dahli vanim tütar põdes leetreid ja oli juba paranemas, kui ühel hommikul ei töötanud tema sõrmed ja mõistus enam koos. Tunni pärast oli ta teadvuseta, kaheteistkümne tunni pärast surnud – leetrite ajupõletik. Vaktsiin tuli aasta hiljem. 1986. aastal kirjutas Dahl Briti lapsevanematele avaliku kirja, milles nimetas lapse vaktsineerimata jätmist „peaaegu kuriteoks“.

Sarah oli leetrite vastu vaktsineerimata ja haigestus 5-aastaselt raskelt. Ta jäi ellu, kuid püsivate puuetega: kurtus, osaline nägemine, õpiraskused ja lihasnõrkus. Tema lugu on üks paljudest Briti ellujäänute lugudest, mis näitavad, et leetrite hind ei ole ainult surm.

Sarah põdes leetreid 11-kuuselt ja paranes hästi. 24 aastat hiljem haigestus ta ootamatult ja tal diagnoositi SSPE – leetriviiruse hilistüsistus, mis hävitab aju. Lugu näitab, et leetrite tagajärjed võivad tulla aastakümneid hiljem.

2024. aastal suri Euroopa Liidus leetritesse 23 inimest, neist 22 Rumeenias. 14 surnutest olid alla viieaastased lapsed; 16 olid vaktsineerimata ja viis olid saanud vaid ühe doosi. Rumeenias oli 1–4-aastastest haigestunutest 90% vaktsineerimata. See ei ole üks lugu, vaid 22 lugu, mida keegi ei jõudnud kirja panna.

Renae sai leetrid viiekuuselt Manchesteri 2013. aasta puhangu ajal – ta oli MMR-vaktsiiniks liiga noor ja sõltus ümbritsevate inimeste vaktsineeritusest. Ta oli lühidalt haiglas, paranes ja oli kümme aastat terve. Kümneaastaselt tekkis tal koolis krambihoog, siis peavalud, uued krambid, hallutsinatsioonid, käitumise muutus ja süvenev nõrkus. Uuring näitas ajuturset ja arstid diagnoosisid SSPE, leetrite peaaegu alati surmava hilistüsistuse, vaid mõni päev enne surma. Renae suri 2023. aasta septembris, veidi enne 11. sünnipäeva. Ema Rebecca: „See, et see olid leetrid – ma lihtsalt ei suutnud seda mõista.“ Ta ütleb, et Renae oleks elus, kui teised oleksid vaktsineeritud, ja räägib nüüd MMR-vaktsiini eest avalikult Ühendkuningriigis, Kanadas ja Austraalias.

Hildesheimi maakonnas puhkesid 2019. aasta kevadel leetrid esimest korda üle 20 aasta: 43 haigusjuhtu 14 nädalaga. Ühe pere viiest lapsest neli olid vaktsineerimata; kaks koolilast tõid leetrid koolist koju ja nakatasid ülejäänud pere. Ema enda järelvaktsineerimine viibis vaktsiinipuuduse tõttu – ta sai süsti alles siis, kui leetrid olid juba majas, haigestus kolm päeva hiljem ja leiti kaheksandal päeval surnuna. Robert Kochi instituudi uuring kinnitas, et tegu oli metsiku puhangutüvega, mitte vaktsiiniviirusega; surma põhjustas leetrite hiidrakuline kopsupõletik. Terviseameti juht: „Vaktsiin tuli liiga hilja.“ Instituudi ekspert: „Kogu pere oli kaitseta. Kui lapsed oleksid olnud vaktsineeritud, poleks ema tõenäoliselt nakatunud ja oleks elus.“ Juhtumit kasutati arutelus, mis viis Saksamaal kohustusliku leetrivaktsineerimise seaduseni.

Elsie Fa'atauu'u hoiab telefonis videot, kus tema aastane tütar Noel terve ja rõõmsana lalisemas ja lehvitamas. Veidi hiljem suri Noel Samoa 2019. aasta leetriepideemias. „See purustas mu miljoniks tükiks, sest ta on mu esimene laps.“ Epideemia nakatas kolme kuuga üle 5700 inimese ja tappis 83, enamasti imikud ja väikelapsed. Sellele eelnes vaktsineerituse kokkukukkumine: 2018. aastal surid kaks imikut, sest õed olid vaktsiini valesti aegunud lihaslõõgastiga seganud, vaktsineerimisprogramm peatati ajutiselt ja levis vaktsiinivastane valeinfo – enne puhangut oli vaktsineeritud vaid umbes 31% imikutest. Erakorralise kampaania ajal riputasid vaktsineerimist vajavad pered maja ette punase riide.

Riley sündis tervena. Kolme nädala vanuselt tekkis tal kerge nohu ja aeg-ajalt köha. Arst rahustas vanemaid, et kõik on korras. Ema instinkt ütles teisiti, kui beebi hakkas liiga palju magama ja jättis söögikordi vahele. Haiglas arvati esmalt bronhioliiti, siis diagnoositi läkaköha. Seisund halvenes kiiresti. Riley suri 32 päeva vanuselt ema süles.

Riley oli vaktsineerimiseks liiga noor. Ema Catherine sai alles hiljem teada, et raseduse ajal tehtud kordusvaktsiin oleks võinud last kaitsta. Ta asutas kampaania Light for Riley ja hiljem Austraalia Immuniseerimise Sihtasutuse. Tänu sellele tööle pakuvad nüüd kõik Austraalia osariigid rasedatele tasuta läkaköhavaktsiini.

Ühe aasta jooksul suri Kentucky osariigis läkaköhasse kolm imikut – esimesed sellised surmad seal alates 2018. aastast. Ükski imik ei olnud vaktsineeritud ja ükski ema ei olnud raseduse ajal saanud soovitatud läkaköhavaktsiini. Osariigis registreeriti samal aastal üle 560 läkaköhajuhu – suurim tõus alates 2012. aastast.

Dana sündis piirkonnas, kus käis üks ajaloo suurimaid läkaköhaepideemiaid. Kulus neli visiiti perearsti juurde, enne kui läkaköha diagnoositi; mõne päevaga oli ta kriitilises seisundis. Isa kirjeldas, kuidas preester ristis Dana ja viis minutit hiljem seiskus tema süda. Vanemad Toni ja David McCaffery on sellest ajast vaktsineerimise eestkõnelejad.

Ema Chelsey köhis juba enne sünnitust, kuid keegi ei pidanud seda oluliseks. Ema nõudmisel testiti nii teda kui beebit – mõlemal oli läkaköha. Kaliah pandi hingamisaparaadile ja suri 27 päeva vanuselt. Ema räägib siiani avalikult, et läkaköha on palju tõsisem, kui inimesed arvavad.

Enneaegselt sündinud „imebeebi“ Callie oli pere jaoks kaua oodatud laps. Ta hakkas köhima, lõpetas söömise ja suri hingamis- ja südameseiskuse tõttu; alles pärast surma kinnitati läkaköha. Ta nakatus mõnelt täiskasvanult, kes ei olnud saanud kordusvaktsiini. Ema Katie asutas mittetulundusühingu Callie Cares.

Phoenix oli vaktsineeritud, kuid nii noor, et kaitse ei olnud veel täielik. Ta nakatus läkaköhasse vaktsineerimata peresõbralt. Ema Naomi, kes oli varem ise vaktsiinivastane, ütles, et karjus terviseametile telefonis vihast vaktsineerimata vanemate peale. Lugu näitab, kuidas ühe pere otsus ohustab teisi.

Bradyl tekkisid kuu vanuselt külmetuse sümptomid; kuue nädala vanuselt tõusis palavik 40 kraadini. Esimesel korral saadeti ta erakorralisest vastuvõtust koju, seejärel võeti haiglasse ning alles kaheksandal päeval diagnoositi läkaköha. Kiirabiautos teel Bostoni lastehaiglasse seiskus tema süda; ta pandi kunstliku vereringe aparaadile ja tunnistati ajusurnuks. Brady suri ema süles 28. jaanuaril 2012. Ta ei olnud veel jõudnud esimese vaktsiinidoosini, mis tehakse kahe kuu vanuselt; vanemad usuvad, et ta nakatus nõrgenenud immuunsusega täiskasvanult, kellel olid vaevu märgatavad sümptomid. Ema Kathryn: „Ükski pere ei peaks kaotama last millegi tõttu, mida saab ära hoida.“

Layla sündis 2012. aasta juulis, mõni kuu enne seda, kui Ühendkuningriik hakkas rasedaid läkaköha vastu vaktsineerima – tema ema Jenny seda kaitset ei saanud. Kümne päeva vanuselt tekkis köha, mida peeti viiruseks. Kahenädalasena lakkas ta köhahoo ajal hingamast ja läks siniseks. Ta viidi Londoni St Mary haigla laste intensiivravisse, kus ta oli kogu oma kolmanda elunädala kunstlikus koomas hingamisaparaadil ja veeniantibiootikumidel. Layla paranes, kuid köhis veel kolm kuud; praegu on ta terve 11-aastane. Järgmise raseduse ajal laskis Jenny end vaktsineerida: „Ilma vaktsiinita on beebi esimesed kaheksa elunädalat läkaköha ees kaitsetu, ja see on hirmus mõte.“

Gavinil tekkis köha, kui pere oli Hawaiilt Utah's külas. Esmalt diagnoositi RS-viirus, kuid seisund halvenes kiiresti; ta viidi läkaköhaga Salt Lake City lastehaigla intensiivravisse, kus ta 7. jaanuaril 2010 suri. Ta oli täielikuks vaktsineerimiseks liiga noor. Emal oli raseduse lõpus kerge külmetus ja arstid usuvad, et poiss nakatus temalt: ema lapsepõlve immuunsus oli hääbunud ja täiskasvanu kordusvaktsiini ta saanud ei olnud. Gavin maeti onu kõrvale, kelle järgi ta oli nime saanud. Vanematest said täiskasvanute kordusvaktsineerimise kampaania eestkõnelejad. Ema Natalie: „Kui kõik, mida on vaja, on üks väike süst, siis on see kindlasti seda väärt.“

Pau oli esimene difteeriasse haigestunud laps Hispaanias 29 aasta jooksul. Ta veetis Barcelona haigla intensiivravis peaaegu kuu aega. Tal tekkisid hingamis-, südame- ja neerutüsistused ning teda hoiti elus aparaatidega. Antitoksiin oli haiguse harulduse tõttu nii raskesti leitav, et see tuli lennukiga Venemaalt tuua. Pau suri 27. juunil 2015.

Vanemad olid teadlikult vaktsineerimisest keeldunud. Pärast poja surma rääkisid nad „kohutavast süütundest“ ja ütlesid, et tundsid end vaktsiinivastase liikumise poolt petetuna – neid ei olnud õigesti informeeritud. Kaheksa Pauga kokku puutunud last olid samuti bakteri kandjad, kuid olid vaktsineeritud ja jäid terveks.

See lugu on Eestile kõige lähemal. 2024. aasta septembris toodi Riia lastehaiglasse neli difteeriasse haigestunud last – kõik vaktsineerimata, ühest perest. Nelja-aastane poiss oli kriitilises seisundis üle nädala; arstid võitlesid tema elu eest intensiivravis. Ta suri 16. septembril 2024. Ravil olid ka tema kaks õde.

Vanemad viisid õed arstide soovituse vastaselt haiglast ära ja peeti kinni hooletuse kahtlusega. Isa ütles hiljem televisioonile, et ta ei usaldanud arste. Läti lastehaigla teatas, et ükski sel sajandil Lätis difteeriasse surnud laps ei olnud vaktsineeritud. Pärast juhtumit algas Lätis arutelu kohustusliku vaktsineerimise üle.

Vaktsineerimata poiss haigestus neelu-difteeriasse ja suri pärast kuudepikkust haiglaravi. Isegi varase raviga sureb difteeriasse umbes iga kümnes haige. Berliini lastearstid rõhutasid pärast juhtumit, et kordusvaktsiin tuleb teha iga kümne aasta tagant ka täiskasvanutel.

Anna Rosa toodi haiglasse palaviku ja oksendamisega ning saadeti koju angiini diagnoosiga. Kaks päeva hiljem oli ta intensiivravis: ECMO, dialüüs, antibiootikumid – „tegime võimatut,“ ütles haigla. Ta suri augustis 2026, Itaalia esimene difteeriasurm üle 30 aasta. Pere ei olnud lapsi vaktsineerinud autismihirmu tõttu. Tema samuti haigestunud, kuid vaktsineeritud 4-aastane nõbu paranes.

Vaktsineerimata kolmeaastane tüdruk haigestus 2016. aasta märtsis ja viidi Antwerpeni ülikoolihaigla intensiivravisse, kus kinnitati hingamisteede difteeria. Bakteri toksiin kahjustas südant: tekkis südamelihasepõletik ja südameblokaad, arstid pidid paigaldama välise südamestimulaatori. Belgias ei olnud antitoksiini varus ja selle otsimisele kulus väärtuslikku aega; ravim saadi lõpuks Hollandi rahvatervise instituudist, kuid tüdruk suri järgmisel päeval. See oli Belgia esimene difteeriasurm aastakümnete jooksul ja juhtus piirkonnas, kus vaktsineeritus on kõrge.

Kahekümnendates eluaastates mees Põhja-Queenslandist, keda ei olnud kunagi difteeria vastu vaktsineeritud, nakatus 2018. aasta jaanuaris kohapeal hingamisteede difteeriasse. Ta lennutati Brisbane'i haiglasse, kuid suri veebruari alguses – Queenslandi esimene difteeriasurm alates 2011. aastast. Austraalia Arstide Liidu Queenslandi president ütles: „See tähendab, et me kogukonnana ei suuda inimesi korralikult vaktsineerida,“ ja seostas piirkonna madalat vaktsineeritust aktiivse vaktsiinivastase võrgustiku valeinfoga. Ta märkis, et viimase 20 aasta jooksul ei olnud Austraalias difteeriasse surnud ükski vaktsineeritud inimene.

Poiss sai talus mängides otsmikule haava. Vanemad puhastasid ja õmblesid selle kodus. Kuus päeva hiljem algasid lõualukk, lihaskrambid ning kaela ja selja tahtmatu kaardumine. Kui hingamine muutus raskeks, kutsusid vanemad abi ja laps toimetati lennukiga lastehaiglasse.

Ta palus vett, kuid ei suutnud suud avada. Ta veetis nädalaid pimendatud ruumis, kõrvatroppidega ja hingamisaparaadil, sest iga heli ja valgus vallandas krambid. 50 päeva pärast suutis ta abiga kõndida 20 sammu. Haiglaravi kestis 57 päeva, neist 47 intensiivravis, ja maksis üle 800 000 dollari.

Poiss jäi ellu. Pärast paranemist keeldusid vanemad talle tegemast teist vaktsiinidoosi ja kõiki muid soovitatud vaktsiine.

Väike lõikehaav jalatallal. Mõne päeva pärast ärkas Alijah karjudes, 36 tunni pärast oli ta krampides ja pandi kunstlikku koomasse. Kolm nädalat intensiivravis, koju rattatoolis, aasta rehabilitatsiooni – ta pidi uuesti õppima sööma ja kõndima. Vanemad Ian ja Linda, mõlemad teadusharidusega, ütlesid avalikult: „See oli meie süü. Alahindasime haigusi ja ülehindasime kõrvaltoimeid.“

Sheila kukkus oma aias põõsasse ja lõikas näo katki. Haav puhastati ja õmmeldi haiglas, kuid teetanuse kordusvaktsiini ei tehtud – tema kaitse oli aegunud, viimasest süstist oli möödas aastaid. Mõne päeva pärast tekkis näovalu, ta ei saanud enam lõuga avada ja varises kokku. Sheila suri neli nädalat pärast kukkumist intensiivravis teetanusest põhjustatud kopsupõletiku ja ajukahjustuse tõttu. Tütar ütles: „Tahame, et inimesed teaksid, et see võib juhtuda, ja kontrolliksid oma arstiga oma vaktsineerimisi.“ Juhtum ajendas Briti tervishoiuministrit kinnitama plaani hakata eakate teetanusekaitset gripivaktsineerimise ajal kontrollima.

Seitsmeaastane tüdruk toodi krampidega Torino lastehaiglasse, kus diagnoositi teetanus. Teda ei olnud vaktsineeritud ei teetanuse ega ühegi teise Itaalia kohustusliku vaktsiiniga; vaktsineerimata oli ka tema kümnekuune vend. Vanemad ütlesid, et nad ei kuulu vaktsiinivastasesse liikumisse, vaid kartsid kõrvaltoimeid. Tüdruk pääses haiglast kolme nädala pärast ja mõlemad lapsed on nüüdseks vaktsineeritud. Torino prokuratuur alustas vanemate suhtes uurimist hooletusest põhjustatud tervisekahjustuse kahtlusega.

Poiss lõikas jalgrattaõnnetuses otsmiku katki. Haiglas pakuti talle teetanusesüsti, kuid vanemad keeldusid. Mõne nädala pärast toodi ta tagasi näohalvatusega ja tal diagnoositi teetanus – teadaolevalt esimene teetanusejuht Itaalia lapsel 30 aasta jooksul. Poiss sai ravi ja tema seisund stabiliseerus. Lasteosakonna juhataja ütles, et tegu oli äärmiselt haruldase juhtumiga, mida „oleks kindlasti saanud vältida, kui noor patsient oleks olnud vaktsineeritud“.

USA haiguste kontrolli keskus CDC kirjeldas nelja teetanusejuhtu vaktsineerimata lastel ühe aasta jooksul. Vigastused olid argised: hüppeliigese murd tõukerattaga, loomaluust torkehaav põlves, hobuse kabja alla jäänud paljas jalg; ühel lapsel ei leitud haava üldse. Haiglaravi kestis 8 kuni 45 päeva, kaks last vajasid hiljem statsionaarset taastusravi. Kahel juhul olid vanemad pärast vigastust arsti juures käinud, kuid keeldunud teetanusevaktsiinist ja immunoglobuliinist enne sümptomite teket. Kõik neli last jäid ellu; vaktsiinikuuri viis hiljem lõpuni vaid üks pere.

Jamie oli teise kursuse tudeng, kui ühel õhtul tekkis tal valu üle kogu keha. Ta ei suutnud kõndida ega sooja hoida – „külm kuni luudeni“. 14 tundi pärast esimest sümptomit viidi ta haiglasse, kus diagnoositi invasiivne meningokokkhaigus. Tema jäsemed muutusid lillaks, seejärel mustaks.

Jamie veetis haiglas seitse kuud. Ta kaotas sõrmed ja mõlemad jalad allpool põlve. Täna räägib ta ise vanematele, et lapsed tuleb selle haiguse vastu vaktsineerida.

Kimberly suri B-tüüpi meningokokkhaigusse. Tema ema kirjeldas, et tütre käed ja jalad olid täiesti mustad, sest verevarustus jäsemetesse oli lakanud – kui ta oleks ellu jäänud, oleks ta kaotanud kõik neli jäset. Ema asutas Kimberly nimel sihtasutuse, et teised pered teaksid vaktsiini olemasolust.

Skylar haigestus pereüritusel koju sõites. Vanemad nägid tema kehal kolme väikest verevalumit ja kiirustasid haiglasse – ta suri sama päeva õhtul. Skylar armastas oma kaksikõega jagada „babyccino’sid“; vanemate kampaania „Share a chino for Skylar“ nõudis B-tüve vaktsiini lisamist riiklikku kavva.

Vahetult enne 18. sünnipäeva haigestus Phoebe Y-tüve meningokokki. Intensiivravis muutusid tema nina ja nägu mustaks, kui arstid teda elus hoidsid; haigus laastas tema organeid. Ta jäi napilt ellu. Kooli vaktsineerimisprogramm ACWY-vaktsiiniga algas pärast seda, kui tema klass oli juba koolist lahkunud.

David läks neljapäeval nagu alati lasteaeda ja tuli koju terve – ei nohu, ei köha. Öösel haigestus ta B-tüüpi meningokokk-veremürgistusse ja suri. Ema Maureen on nüüd meningiidiuuringute fondi saadik ja kutsub vanemaid lapsi vaktsineerima.

Frankie Milley kaotas oma ainsa lapse Ryani vaktsiiniga ennetatavale bakteriaalsele meningiidile. Tema tunnistus ja teiste perede lood on kogutud vaccineinformation.org lehele.

Juliette sooritas neljapäeval kehalise kasvatuse lõpueksami. Reede varahommikul hakkas ta oksendama ja hommikuks oli nägu värvi muutnud; ta sai antibiootikume ja viidi erakorralisse vastuvõttu. Ta suri laupäeval, vähem kui 12 tundi pärast haiglasse jõudmist, B-tüüpi meningokokk-veremürgistusse. Ta ei olnud MenB vastu vaktsineeritud: pere ei teadnud, et Briti tervishoiusüsteem seda vaktsiini teismelistele ja noortele täiskasvanutele ei paku ning see on nende vanuserühmale saadaval ainult tasuliselt. Pere ja Meningitis Research Foundation nõuavad, et MenB-vaktsiin laieneks 15–24-aastastele. Isa Michael: „Ükski pere ei peaks seda valu läbi elama. Seda saab vältida.“

Emily jäi 2. jaanuaril 2025 kodus järsku haigeks; ema kahtlustas restoranisöögist saadud toidumürgitust. Ta viidi kohalikku haiglasse ja sealt Dublini Beaumonti haiglasse, kus uuringud näitasid ulatuslikku ajuturset. Arstid ütlesid perele, et kahjustus on nii suur, et Emilyt koju ei tooda. Ta suri 5. jaanuaril B-tüüpi meningokokkhaigusesse. Ema sõnul oli Emily väga terve ja saanud kõik tavalised lapsepõlvevaktsiinid – kuid Iirimaal on MenB-vaktsiin kavas ainult pärast 2016. aasta oktoobrit sündinutele, tema vanuserühmale seda kunagi ei pakutud. Isa Seán nõudis kohtuistungil järelevaktsineerimist kõigile 2008–2016 sündinutele: „Need on lapsed. Iga üks neist peaks olema vaktsineeritud.“ Iirimaal oli viimase kümne aastaga MenB-sse surnud 23 inimest, neist seitse 15–19-aastased.

Sarah, äsja 16-aastaseks saanud koolitüdruk, jäi 2018. aasta juulis raskelt haigeks. Isa viis ta haiglasse, sealt saadeti ta kohe Hobarti keskhaigla erakorralisse vastuvõttu, kus ta suri mõne tunniga septilisse šokki. Tüveks kinnitati meningokokk W. Tema koolis oli ACWY-vaktsiini tehtud sama aasta märtsis, kuid Sarah puudus sel päeval koolist ja jäi doosita. Koroner leidis: „Kui ta oleks selle vaktsiini saanud, oleks see kahtlemata tema elu päästnud,“ ja nimetas vaktsineerimist sisuliselt ainsaks kaitseks selle haiguse vastu. Pärast Sarah' surma hakkas Tasmaania osariik pakkuma ACWY-vaktsiini tasuta kõigile pärast 1997. aasta augustit sündinutele.

Nüüd, vaktsineerituse languse tõttu, Hib naaseb. Florida haigla intensiivravis raviti kahte väikelast Hib-nakkusega: 2-aastane jäi ellu, 4-kuune suri. Mõlemad olid vaktsineerimata. Kohalik lastearst ütles: „Ma ei olnud aastaid ühtegi Hib-juhtu näinud. Nüüd kuulen neist.“

Liam oli terve 8-aastane poiss, kes suri Hib-nakkusesse mõne päevaga. Arstid ütlesid vanematele, et haigus oli surmav hetkest, mil ta nakatus, ja et ta sai selle tõenäoliselt vaktsineerimata kandjalt. Ema Ashlee palub teisi vanemaid lapsi vaktsineerida – mitte ainult enda, vaid ka teiste laste kaitseks.

Vanematel oli tõsiseid küsimusi vaktsiinide ohutuse ja moraalsuse kohta ning nad lükkasid vaktsineerimise edasi. Nädal enne esimest sünnipäeva haigestus Mary Catherine Hib-meningiiti. Ema hilisem kokkuvõte: „Ma ei taha, et mu laps oleks see üks kolmest miljonist, kellel on vaktsiinireaktsioon. Aga ma ei taha ka, et ta oleks see üks kümnest, kes haigusesse sureb.“

Päev varem oli perearst öelnud, et Helenal on tõenäoliselt kerge viirus. Järgmisel päeval muutus tüdruk lõdvaks ja halliks ning isa viis ta Londoni haiglasse. Diagnoositi Hib-nakkus, mis arenes veremürgistuseks ja meningiidiks ning mitme elundi puudulikkuseks. Great Ormond Streeti lastehaiglas seiskus Helena süda ja ta elustati. Hib-vaktsiin oli Briti immuniseerimiskavas olnud juba seitse aastat, kuid vanemad ütlesid, et nad ei olnud sellest õieti teadlikud ja MMR-vaktsiini ümber käinud vaidlus oli asja segaseks ajanud. Helena paranes peaaegu täielikult. Isa: „Soovitan kindlasti teistel vanematel see vaktsiin teha.“

Hib-vaktsiin oli 1989. aastal uus ja veel mitte rutiinne. Sarah' ema, ise meditsiiniõde, teadis, et vaktsiin on olemas, kuid ei olnud kiire elu tõttu veel jõudnud tütart süstima viia. Kerge hingamisteede nakkus muutus haukuvaks köhaks, palavikuks ja raskeks hingamiseks; tüdruku nahk läks roosast kahvatusiniseks, ta ei suutnud neelata ja tilkus ila. Diagnoos oli Hib-epiglotiit, kõripealise põletik. Kurk oli nii paistes, et arstid ei saanud esialgu hingamistoru sisse; see õnnestus lõpuks eriti väikese toruga. Sarah oli 36 tundi hingamisaparaadil ja pääses koju viie päeva pärast, paranes täielikult. Ema: „Ma kahetsen alati seda viivitust ja piina, mida see põhjustas. Seda poleks juhtunud, kui ta oleks Hib-vaktsiini saanud.“

Rahvatervise õde Ruth Edge kirjeldab kaheaastast tüdrukut, kes toodi erakorralisse vastuvõttu ootamatult ja raskelt haigena – Hib-meningiit. See juhtus umbes poolteist aastat enne, kui Hib-vaktsiin jõudis avalikesse immuniseerimisprogrammidesse. Tüdruk oli haiglas kriitilises seisundis viis kuud, lahkus sealt ajušundiga ja pidi mõne nädala pärast šundi rikke tõttu veel kuuks tagasi tulema. 18-aastaselt ei suutnud ta ikka veel rääkida, kõndida ega end ise teenindada; teda hooldas täiskohaga ema. Õde Edge: „Kõike seda oleks saanud ära hoida ühe lihtsa vaktsineerimisega.“

Elizabeth haigestus Hib-meningiiti ajal, mil ühtegi Hib-vaktsiini veel ei olnud. Vend märkas, et õega on midagi valesti: kõrge palavik, oksendamine, kange kael. Haiglasse jõudes oli tüdruk koomas ja seljaajuvedeliku uuring kinnitas meningiidi. Ema, ise õde, palus arstidel antibiootikumidega kohe alustada, mitte kulutada aega üleviimisele suuremasse haiglasse. Elizabeth oli koomas kolm päeva ja haiglas umbes kaks nädalat. Ta jäi ellu ilma ajukahjustuse ja kurtuseta, mis tabab umbes iga viiendat Hib-meningiidi üleelanut. Täiskasvanuna, rahvatervise magistrina, intervjueeris ta oma ema, kes ütles: „Veel pool tundi ja sa oleksid olnud surnud.“

Jacob oli tavaline terve „kõik-ameerika“ poiss. Ühel esmaspäevahommikul tundis ta end halvasti; ta suri pneumokokk-meningiiti. Ema Carla, hilisem Ameerika meningiidifondi peadirektor, kirjutas tema loo üles teiste vanemate hoiatuseks. Pneumokokk-meningiiti sureb umbes iga viieteistkümnes haigestunud laps.

Sam haigestus 9-kuuselt pneumokokk-meningiiti ja sai püsiva ajukahjustuse. Tol ajal ei olnud pneumokokivaktsiin veel saadaval. Isa kirjeldab, kuidas haigus on mõjutanud kogu pere elu. Lugu näitab, milline oli maailm enne vaktsiini.

Enne kui lastele mõeldud pneumokokivaktsiin olemas oli, tekkis kolmeaastasel Leol köha ja palavik, seejärel muutus ta halliks ja lõdvaks ning hingas 40–50 korda minutis. Esimesel haiglakülastusel saadeti ta antibiootikumisüstidega koju; kui tabletid ei aidanud ja hingamine halvenes, võeti ta lastehaiglasse. Diagnoos: pneumokokk-kopsupõletik, sepsis ja vedelik mõlema kopsu ümber. Leo veetis neli päeva haiglas ja põdes seejärel veel raske antibiootikumidest tingitud sooleinfektsiooni. Ta paranes täielikult. Loo kirjutas tema ema, perearst Deborah Wexler, kes asutas hiljem organisatsiooni immunize.org: „Soovin, et laste pneumokokivaktsiin oleks tollal olemas olnud.“

Naisel eemaldati Hodgkini lümfoomi ravi käigus põrn. Ilma põrnata inimesed on pneumokokk-nakkuse suhtes eriti haavatavad ja neid tuleb vaktsineerida. Onkoloog lubas vaktsiini enne operatsiooni teha, kuid ei kontrollinud seda; kiiritusarst eeldas, et keegi teine on selle teinud. Aasta pärast operatsiooni tuli naine haiglasse külmavärinate ning külmade, sinakate käte ja jalgadega – pneumokokk-sepsis koos verehüübimishäire ja gangreeniga. Talle amputeeriti mõlemad jalad allpool põlve, osaliselt kaheksa sõrme ja osa ninast. Alles siis selgus, et ta polnud kunagi pneumokokivaktsiini saanud. Loo avaldas arstide vastutuskindlustaja hoiatusena: iga tema ravis osalenud arst oleks võinud selle puuduse märgata.

Natalial olid kaks nädalat gripilaadsed sümptomid ja kinnine kõrv, kuid ta käis edasi tööl. Ühel ööl tõusis palavik 39,9 kraadini. Hommikul kell 5.30 läks ta kööki, pani tule põlema ja varises valguse peale kokku, lüües pea vastu lauda; ta ei suutnud liigutada ja kaotas teadvuse. Ta ärkas kolm päeva hiljem intensiivravis, segaduses, rääkis pooleldi inglise ja pooleldi poola keelt ega suutnud istuda ega kõndida. Pneumokokk-meningiit oli põhjustanud väikese insuldi. Kaks nädalat haiglas veeniantibiootikumidega, seejärel kuid nõrkust, kuulmisprobleeme ja tinnitust; täielik paranemine võttis umbes aasta. Ta ei olnud pneumokoki vastu vaktsineeritud; intensiivravi arst soovitas tal pärast paranemist vaktsiin teha.

Beebil tõusis palavik, ta lõpetas söömise ja mähkmed jäid kuivaks. Ema kirjeldab iseloomulikku kõrget nuttu: „See nutt oli nagu keegi leinaks kedagi.“ Isabella jäi raskelt kuivaks, ta viidi intensiivravi osakonda, tal tekkisid krambid ja alles kolmandal päeval, kolmanda lumbaalpunktsiooni järel, leiti pneumokokk-meningiit. Arstid ütlesid perele, et paar tundi hiljem poleks ta enam elus olnud. Isabella jäi ellu, kuid vasakust kõrvast täiesti kurdina ja püsiva ajukahjustusega. Ta haigestus ajal, mil pneumokokivaktsiin alles jõudis Briti imikute immuniseerimiskavasse – lugu näitab, milline see haigus enne rutiinset vaktsineerimist oli.

Vaktsineerimata poiss suri umbes nädal pärast tuulerõugelööbe teket invasiivse A-grupi streptokokk-nakkuse tüsistustesse. Tuulerõuged on tunnustatud riskitegur sellise nakkuse tekkeks. Ükski neljast Michiganis sellel perioodil surnud lapsest ei olnud vaktsineeritud.

CDC kirjeldas kolme varem terve, vaktsineerimata lapse surma tuulerõugetesse. 12-aastane poiss nakatus vaktsineerimata klassikaaslaselt; kolm päeva hiljem toodi ta haiglasse oksendamise ja hingeldusega ning tema hapnikutase langes 69 protsendini. Ta suri verejooksuliste tüsistustega tuulerõugetesse.

Kolm tervet noort naist, kes ei olnud tuulerõugeid põdenud ega vaktsineeritud, nakatusid vaktsineerimata eelkooliealistelt lastelt ja surid. Täiskasvanutel kulgevad tuulerõuged sageli raskemini kui lastel.

Elana oli terve kolmeaastane, kes oli arsti juures käinud vaid rutiinsete vaktsiinide pärast – tuulerõugevaktsiini Ühendkuningriik tollal ei pakkunud. Ta sai tuulerõuged pühapäeval; reedel oli ta ikka veel loid ega söönud, perearst kahtlustas kopsupõletikku ja saatis ta haiglasse. Järgmisel varahommikul seiskus Elana süda; pärast tunniajast elustamist pidi pere otsustama see lõpetada. Ta suri kuus päeva pärast nakatumist – lahang näitas, et tuulerõuged olid levinud kopsudesse. Ema Angie: „Nagu enamik inimesi, arvasin, et see on lihtsalt lapsepõlve osa – tore, et ta saab selle enne kooli läbi.“ Ta on 16 aastat tuulerõugete ohust rääkinud ja nimetas Briti otsust hakata 2026. aastast vaktsiini tasuta pakkuma parimaks võimalikuks uudiseks.

Emily sai tuulerõuged kaheaastaselt, ajal, mil Ühendkuningriigis vaktsiini veel ei pakutud. Mõne päevaga muutus rõõmsast väikelapsest „elutu“ laps: tekkis veremürgistus, ta pandi Belfasti lastehaigla intensiivravis hingamisaparaadile ja vanematele öeldi, et ta ei pruugi ööd üle elada. Paari kuu pärast pääses ta haiglast ratastoolis ja pidi uuesti kõndima õppima. Füüsilised ja vaimsed jäljed on jäänud: lapsepõlv möödus ravimite, arstivisiitide ja toidupiirangute keskel. Emily, nüüd 18: „Sa ei arva, et just sina oled see, kes satub intensiivravisse ja kellele öeldakse, et ta ööd üle ei ela. Aga see olin mina ja minu pere.“ Ema vaktsineeris hiljem noorima tütre oma raha eest. Emily tahab saada lastearstiks.

Beth oli kahe ja poole aastane, kui ta sai mõni nädal pärast tuulerõugeid insuldi. Ema Maria: „Ta varises kokku, käsi ja jalg jäid lõdvaks ning siis algas krambihoog.“ Beth elab tagajärgedega tänaseni: ta ei saa kasutada paremat kätt, tal on kõneraskused ja valud. Üheksa-aastaselt õppis ta insuldiühingu küpsetamistundides parema käe ja jala piiratud liikuvust tagasi. Kui Ühendkuningriik 2026. aasta jaanuaris tuulerõugevaktsiini immuniseerimiskavasse lisas, ütles ema: „Kui ma oleksin aastaid tagasi teadnud seda, mida tean nüüd, ei kõhkleks ma hetkegi. Kui saaksid minna ajas tagasi ja midagi katastroofilist oma lapsega ära hoida, siis sa teeksid seda.“

Abby sai rasked tuulerõuged, mis nõrgestasid teda nii, et tekkis kopsupõletik. Kümme tundi pärast haiglasse jõudmist suri ta ema süles, mõni nädal enne kuuendat sünnipäeva. Ta oli vaktsineerimata – ema ütleb, et küsis vaktsiini, kuid lastearst rääkis ta ümber: vaktsiinid olevat „liiga uued“ ja parem olevat loomulik immuunsus. Lahangul selgus, et Abby oli sündinud ilma põrnata, mis muutis ta nakkuste suhtes eriti haavatavaks. Ema Shannon: „Vaktsineerimata jätmine ei ole oma lapse eest täielik hoolitsemine.“ Pärast tütre surma on ta esinenud Minnesota osariigi parlamendis ja aidanud vastu võtta laste immuniseerimist puudutavaid seadusi.

Emily tehti kiirtest, mis näitas grippi; arst ütles, et palavik ja oksendamine on tavalised. Viiendal päeval, kui vanemad teda arsti juurde minekuks riidesse panid, heitis ta vanemate voodisse telekat vaatama ja 15 minutit hiljem leiti ta elutuna. Tol ajal ei soovitatud tervetele väikelastele gripivaktsiini. Vanemad asutasid organisatsiooni Families Fighting Flu ja saavutasid soovituste muutmise.

Laupäeval köha ja palavik, pühapäeval veidi halvem, arst soovitas juua. Esmaspäeva hommikul leidsid vanemad Amanda voodist elutuna – 48 tundi pärast esimesi sümptomeid. Isa Richard ütles: „Kui ta oleks vaktsineeritud, usume, et ta oleks elus.“

Ema käis Graciega arstide juures korduvalt; üks arst ütles, et tal pole grippi, ta on lihtsalt „vihane laps“. Gracie suri nädalaid hiljem gripi tüsistustesse. Ema Caylee ütles: „Me olime see pere, kes ütles, et meiega seda ei juhtu.“

Terve 15-aastane poiss suri gripi tüsistustesse 24 tundi pärast esimesi sümptomeid. Ema Diane ütles: „Üks gripisüst oleks võinud tema elu päästa.“

Ian suri A-gripi tüsistustesse 30 tundi pärast esimest sümptomit. Tema lugu on üks enam kui 70 pere loost organisatsiooni Families Fighting Flu lehel – pered, kes on kaotanud lapse gripile.

Blake oli terve, sportlik 16-aastane, kes suri grippi 2020. aasta veebruaris. Samal lehel on ka JJ, 2-aastane, kes suri 10 tundi pärast esimesi sümptomeid, ning Madison, 8, kes suri kopsupõletikku ja sepsisesse.

Kaheaastane Aabi, gripi vastu vaktsineerimata, jäi haigeks varsti pärast pere välisreisilt naasmist. Laupäeval oksendas ta ja öösel tõusis palavik; pühapäeval tundus ta korraks parem, siis tuli palavik tagasi, ta kurtis peavalu ja temperatuur jõudis 40,6 kraadini. Perthi lastehaiglas ta oksendas, muutus uniseks ja sai krambihoo; ta pandi intensiivravis hingamisaparaadile, kuid suri grippi – kergest palavikust reageerimatuseni kulus kaks päeva. Pere avalik kiri: „Kaotasime oma kauni Aabi millegi tõttu, mis tundus „lihtsalt viirusena“.“ Austraalia arstide liit kutsus pärast juhtumit peresid lapsi vaktsineerima; gripivaktsiin on Austraalias 6 kuu kuni 5 aasta vanustele lastele tasuta.

Leon oli terve neljaaastane, kelle mõlemad vanemad on arstid. Gripisüst oli tal veel tegemata – ema plaanis selle teha eelseisval tervisekontrollil. Tal tekkis palavik ja lihasvalu ning ta puhkas kodus; järgmisel päeval, jõululaupäeval, muutus hingamine raskeks ja ta viidi haiglasse. Leon suri jõuluhommikul A-grippi koos bakteriaalse kopsupõletiku ja kopsuverejooksuga, umbes 48 tundi pärast esimesi sümptomeid. Ema dr Laura Sidari: „Pole sõnu, mis kirjeldaksid piina avada jõulukingitusi lapse eest, kes enam kunagi koju ei tule.“ Pere liitus organisatsiooniga Families Fighting Flu ja ema räägib nüüd avalikult laste iga-aastase gripivaktsineerimise eest.

Elizabeth oli terve väikelaps, kelle esimene gripisüst oli broneeritud 22. detsembriks 2003. Tänupühal muutus ta loiuks ja pahuraks ega tahtnud, et teda puudutatakse; lastearst soovitas käsimüügiravimit, palavik tõusis 39,4 kraadini. Järgmisel päeval oksendas ta verd ja kaotas teadvuse; kiirabi elustas teda, kuid ta suri 1. detsembril – kuu enne plaanitud vaktsineerimist. Põhjuseks oli gripp mõlemapoolse kopsupõletikuga, kopsud olid täitunud verega. Ta oli üks 152 USA lapsest, kes surid grippi 2003.–2004. aasta hooajal – hooajal, mille järel hakkas CDC soovitama gripivaktsiini kõigile väikelastele. Ema Vira: „Gripivaktsiin võib päästa sinu või su lähedase elu; vaktsineerimata jätmine on risk, mida ei tasu võtta.“

Vaktsineerimata noor mees haigestus palaviku, kaelakangestuse ja seljavaluga ning tal tekkis jalgade halvatus – esimene lastehalvatuse juhtum USA-s peaaegu kümne aasta jooksul. Viirus leiti hiljem ka New Yorgi reoveest. Piirkonnas oli polio-vaktsineeritus alla 2-aastastel vaid 60%, mõnes sihtnumbris 37%.

Abdul Rahman oli esimene kinnitatud poliojuhtum Gazas 25 aasta jooksul. Pere pidi kodust lahkuma, kui ta oli kuu vanune, ja pideva ümberasumise tõttu jäid tema imikuvaktsiinid tegemata. Suvel tekkis kõrge palavik ja lakkamatu oksendamine; Jordaaniasse saadetud proovid kinnitasid kuu hiljem polioviiruse. Poiss on mõlemast jalast halvatud ja vasak käsi liigub vaevaliselt – ta oli just hakanud esimesi samme tegema. Ema Nevin: „Nüüd ei saa ta üldse liikuda. Mu süda on purunenud.“ Tema juhtum käivitas WHO ja UNICEFi erakorralise kampaania, mille käigus vaktsineeriti relvarahupausidega umbes 640 000 last.

Seitsme lapse isa Lalgul jättis oma neljanda lapse Ghafari poliokampaaniate ajal vaktsineerimata. Pooleteiseaastaselt tekkis poisil kõrge palavik ja seejärel parema jala halvatus; haiglaravi ei aidanud ja arstid ütlesid, et poliol ei ole ravi. Ghafar käib karkudega, halva ilmaga on liikumine raske ja koolis kiusatakse teda. Isa vaktsineerib nüüd oma ülejäänud kuut last igal võimalusel ja astub külas vaktsiinist keeldujatele vastu: „Pärast seda, kui polio Ghafari halvas, sain aru, kui tähtis on lapsi selle kohutava haiguse vastu vaktsineerida.“

Mohammad Ashar oli üks vaid 17 lapsest kogu maailmas, kelle metsik polioviirus 2017. aastal halvas. Ta ei kõnni kunagi ilma jalatugedeta, mida päevatöölisest isal on raske osta. Isa Hamid keeldus viis aastat tasuta vaktsiinist, sest küla vaimulik oli madrasa valjuhääldist teatanud, et vaktsiin ei ole lastele hea; kui vaktsineerimismeeskonnad tulid, peitsid vanemad lapsed ära ja ütlesid, et kodus lapsi ei ole. Isa: „Me uskusime, mida meie vaimulik meile ütles, aga nüüd saan aru, et me ei teinud oma poja jaoks õiget asja.“ Nüüd kutsub ta teisi vanemaid lapsi vaktsineerima.

Masamba oli Malawi esimene metsiku polioviiruse juhtum kolme aastakümne jooksul ja Aafrika esimene pärast seda, kui manner 2020. aastal metsikust polioviirusest vabaks kuulutati. Viirusetüvi oli geneetiliselt seotud Pakistanis levivaga, kuigi tüdruk ei olnud kodust kaugemal käinud. Haigus algas palaviku ja kangusega, siis nõrgenes parem jalg kiiresti, kuni ta ei suutnud ilma abita seista. Nakkus möödus nädalatega, kuid närvikahjustus on püsiv: jalg lohiseb, ta kannab hüppeliigese tuge ega jõua teistele lastele järele ega saa koolis käia. Vanaema: „Ta on pidanud õppima asju teistmoodi tegema.“ Juhtum käivitas mitu erakorralist vaktsineerimisvooru; Malawi kuulutati 2024. aastal taas polioovabaks. Masamba jaoks tuli vaktsiin liiga hilja.

Paul nakatus poliosse 1952. aasta suvel, USA epideemia tippaastal, kolm aastat enne vaktsiini tulekut. Ta halvatus kaelast allapoole, ei suutnud ise hingata ja pandi rauskopsu, millest ta sõltus üle 70 aasta – 2023. aastal tunnistas Guinness ta kõige kauem rauskopsus elanud patsiendiks. Ema meenutas: „Arstid ütlesid meile, et Paul ei saa kuidagi ellu jääda.“ Ta õppis lühikeseks ajaks ise hingama, omandas juristikraadi, töötas 30 aastat advokaadina ja kirjutas mälestusteraamatu. Viimasel eluaastal kogus ta TikTokis 300 000 jälgijat ja kasutas seda vaktsineerimise üleskutseks: miljonid lapsed on polio eest kaitsmata ja nad tuleb kaitsta enne uut epideemiat. Ta suri 2024. aasta märtsis 78-aastasena.

Martha oli just viieseks saanud, kui ta 1953. aastal ärkas kurguvaluga, mis mõne päevaga arenes polioks ja halvas ta kaelast allapoole – kaks aastat enne vaktsiini. Ta sõltus rauskopsust kogu ülejäänud elu: magas 1940. aastatel ehitatud masinas ja viimastel aastatel oli selles peaaegu ööpäev läbi. Arstid ütlesid, et ta ei ela üle 20 aasta; ta käis koolis sisetelefoni kaudu, elas aastaid üksi ja abiellus 2026. aastal. Ta ütles: „Kui mu emal oleks olnud võimalus mulle vaktsiin teha, oleks ta seda teinud. Miks me laseksime kellelgi see kõik uuesti läbi teha?“ Martha suri 2026. aasta juunis 78-aastasena, viimane rauskopsu kasutanud poliopatsient USA-s.

Laura oli HPV-vaktsiiniks liiga vana, kui see Iirimaal kasutusele tuli. 24-aastaselt diagnoositi tal emakakaelavähk; pärast ravi kuulutati ta terveks, kuid vähk tuli tagasi ravimatuna. Viimased 18 kuud oma elust pühendas ta kampaaniale – „minu lugu on vaktsineerimata tüdruku reaalsus.“ Vaktsiinihaare Iirimaal tõusis tema töö tulemusel 51 protsendilt 70-le. Ta suri 20. märtsil 2019.

Eileenil leiti 2017. aasta rutiinsel sõeluuringul ebanormaalseid rakke, kuid teda jälgiti poolteist aastat ilma ravita. 2018. aasta lõpus diagnoositi tal kolmanda staadiumi emakakaelavähk, mis levis hiljem selgroogu, kopsudesse ja ajju; Iiri tervishoiuamet vabandas hooletuse eest. Teades, et haigus on ravimatu, hakkas ta avalikult HPV-vaktsiini eest kõnelema ja jätkas seda kuni surmani 2021. aasta septembris. Ta jättis maha 14-aastase poja. Vend ütles, et Eileen ei tahtnud, et ükski teine pere peaks sama läbi elama, „kui vaktsiin on olemas ja toimib“ – tema enda noorusajal seda veel ei olnud. Pere jätkab tema vaktsiinitööd.

Šoti ettevõtjal Jamie Rael diagnoositi 2010. aastal HPV-st põhjustatud neeluvähk. Teda vihastas teadmine, et seda oleks tõenäoliselt saanud ära hoida, kui teda oleks poisina vaktsineeritud. Ta asutas Throat Cancer Foundationi ja rahastas umbes 50 organisatsiooni koalitsiooni, mis vaidlustas Briti poliitika vaktsineerida ainult tüdrukuid; sihtasutus algatas valitsuse vastu ka kohtuasja. 2018. aastal otsustas Ühendkuningriik hakata HPV-vaktsiini pakkuma ka poistele – sihtasutus peab seda suuresti tema kampaania teeneks. Jamie elas aastaid kurguvähi tagajärgedega ja suri 2025. aasta mais 60-aastasena. Tema põhimõte: „Ennetus seal, kus saame. Varajane avastamine seal, kus ei saa.“

Briti telestaar Jade Goody sai 2008. aasta augustis teada, et tal on emakakaelavähk. Kiiritus- ja keemiaravist hoolimata öeldi talle 2009. aasta veebruaris, et vähk on levinud teistesse elunditesse. Ta suri 22. märtsil 2009 kodus 27-aastasena, jättes maha viie- ja neljaaastase poja. Briti tüdrukute HPV-vaktsineerimine oli alanud vaid pool aastat varem – tema jaoks oli see liiga hilja. Tema avalik haigus tõi Inglismaal kaasa umbes pool miljonit lisakäiku emakakaela sõeluuringule, mida hakati nimetama „Jade Goody efektiks“. Ta ise ütles: „Olen kogu täiskasvanuea rääkinud oma elust. Ainus vahe on, et nüüd räägin oma surmast.“

Tamikal diagnoositi 2001. aastal 25-aastasena emakakaelavähk – viis aastat enne HPV-vaktsiini tulekut. Ravi oli kiiritus, keemiaravi ja emaka eemaldamine; munarakkude külmutamiseks ei olnud tal raha ja ta kaotas viljakuse jäädavalt. „See oli raskeim asi, mille olen läbi elanud. Viljakuse kaotus tundus ausalt öeldes nagu surm.“ Ta asutas ellujäänute organisatsiooni Cervivor ja on üks USA tuntumaid HPV-vaktsiini eestkõnelejaid; 2026. aastal andis ta senatis vaktsiiniohutuse teemal tunnistusi. Tema sõnum lapsevanematele: „Meil on vaktsiin, mis hoiab ära vähi!“ 2022. aastal sai ta annetatud embrüo ja asendusema abil emaks.

Bill kaotas hääle ja talle öeldi esmalt, et tegu on häälepaela halvatusega. 2014. aasta jaanuaris diagnoositi tal HPV-st põhjustatud kõrivähk. Järgnes operatsioon, viis kuud keemiaravi, kiiritus- ja prootonravi. Talle jäid püsivad närvikahjustused kätes ja jalgades. Nüüd räägib ta avalikult meeste HPV-kurguvähi kasvavast epideemiast ja kutsub lapsevanemaid lapsi vaktsineerima; oma 13-aastasele pojale alustas ta vaktsiinikuuri kohe. „Vähk ning ravi ja kõik selle kõrvaltoimed on palju hullemad kui HPV-vaktsiin.“

Kim on üks umbes 20 000 USA lapsest, kes sündisid 1964.–1965. aasta punetiste epideemia ajal kaasasündinud punetiste sündroomiga – aastaid enne esimest vaktsiini. Ema Florence nakatus raseduse alguses. Kim sündis kae ja südamerikkega, mis vajas lapsena operatsiooni; ta on peaaegu pime, täiesti kurt ega räägi, hiljem tuvastati ka intellektipuue ja autismi jooned. Kuueaastasest peale elas ta 16 aastat pimedate internaatkoolis, nüüd elab ta Brooklynis hooldekodus koos toakaaslasega, kellega on olnud koos umbes 45 aastat, ja vajab järelevalvet isegi söögi ajal. Ema: „Ma ei sooviks seda kellelegi. Õnnelikke mälestusi ei ole palju.“ Õde Jill küsib: „Kes oleks Kimist saanud?“

Louise sündis kurdi ja pimedana, sest ema Jane nakatus raseduse neljandal kuul punetistesse. Ema märkas vaid kerget löövet, mis kadus päevaga, ega pöördunud arsti poole – ta ei teadnud, et see on lapsele ohtlik. Louise sündis ka südameaugu ja kaega, mõlemad vajasid operatsiooni. Ta suhtleb kompimisega tajutava viipekeele abil ja õpib Nairobi kooli kurtpimedate üksuses. 2014. aastal võitis ta kurtpimedate riiklikel erimängudel esikoha. Pärast jalgrattasõitu koolis ütles ta: „Mina olen number üks.“

Kaks Briti ema, Margaret Brock ja Peggy Freeman, põdesid raseduse ajal punetisi – Margaret 1946. aastal, Peggy 1950. aastate alguses – ja mõlema laps sündis kurtpimedana. Bunty Freeman sündis kurdi, pimeda ja südameprobleemidega. Kuna abi ei olnud kusagilt saada, kogusid emad 1955. aastal kümme peret kokku „punetiste rühmaks“, millest kasvas välja Sense, tänapäeval Ühendkuningriigi kurtpimedate katusorganisatsioon; mõlemad naised said hiljem Briti impeeriumi ordeni. Peggy Freeman suri 2012. aastal 94-aastasena, Bunty elas ikka veel Sense'i hooldekodus Birminghamis. Peggy: „Ennekõike tänan Buntyt ja kõiki kurtpimedaid inimesi. Nende teenimine on andnud mu elule mõtte.“

Emma põdes neljaaastaselt mumpsi; viirus hävitas ühe kõrva kuulmise, mis avastati alles seitsmeaastaselt kooli kuulmiskontrollis. Ta õppis Briti armee ohvitseriks, kuid jäi arstlikul komisjonil kuulmispuude tõttu välja ja õppis ümber rahvatervise spetsialistiks – täna vastutab ta Cardiffi piirkonnas laste immuniseerimise eest. „Mulle on mumpsist jäänud püsiv kuulmiskaotus ja vanemaks saades hirmutab mind mõte kuulmise täielikust kaotamisest.“ Tema lugu avaldas Walesi tervishoiuamet 2025. aastal MMR-kampaania raames: „Vaktsineerimine on valik, mille sa saad teha. See on tasuta ja kättesaadav ning sellega saame ära hoida oma laste tõsise kannatamise.“

Jaapanis on mumpsivaktsiin vabatahtlik ja vanemate endi kulul ning riigis on korduvad epideemiad. Tüdruk sai mumpsi 2005. aasta suvel viieaastaselt lasteaiast; sama aasta sügiseks oli ta vasakust kõrvast jäädavalt kurt. Umbes aasta varem oli ema lastearstilt vaktsineerimise kohta küsinud, kuid arst soovitas seda mitte teha, sest mumps olevat haigus, mille lapsed niikuinii läbi põevad – otsus, mida ema siiani kahetseb. Jaapani kõrva-nina-kurguarstide seltsi üleriigiline uuring leidis ainuüksi 2015.–2016. aastal 336 mumpsist tingitud kuulmiskaotusega inimest, neist peaaegu pooled kuni 10-aastased; selts nõuab vaktsiini lisamist riiklikku kavva.

Ema Brooke kirjeldab piinavat äratundmist, et kui ta oleks leidnud aega lapsed rotaviiruse vastu vaktsineerida, oleks kogu pere raske haigusperiood – oksendamine, kõhulahtisus, dehüdratsioon, haigla – jäänud olemata. Enne vaktsiini vajas USA-s igal aastal rotaviiruse tõttu haiglaravi 70 000 väikelast ja 50 suri.

Arstitudeng kirjeldab oma ema ootamatut surma B-hepatiidi tagajärjel. Samal lehel on lugu noore arsti surmast B-hepatiidist põhjustatud maksavähki. B-hepatiit on ennetatav kolme süstiga; laste maksavähi esinemine on pärast vastsündinute vaktsineerimist vähenenud maailmas 75%.

Ariannal tekkis rotaviirusest tugev kõhulahtisus; kuivamine viis südameseiskuseni ja kiirabi elustas teda 20 minutit, hiljem veel 15 minutit. Ta oli kaks nädalat koomas hingamisaparaadil. Arst oli kaks kuud varem rotaviirusevaktsiini soovitanud, kuid Alberta ei rahastanud seda veel ja väikese sissetulekuga ema ei saanud seda endale lubada – hind võrdus pere kuu toidurahaga. Arianna jäi ellu raske ajukahjustusega: viieaastaselt ei rääkinud, ei kõndinud, ei söönud tavaliselt ega hoidnud pead püsti. Aasta pärast tema haigust lisas Alberta rotaviirusevaktsiini tasuta kavva. Ema Charlene: „Ärge jätke seda vaktsiini vahele. See on väga tähtis.“

Ben Lopman, praegu Emory ülikooli epidemioloogiaprofessor ja rotaviiruse uurija, kirjeldab, kuidas tema esimene poeg sai rotaviiruse umbes esimese sünnipäeva paiku – enne, kui vaktsiin Inglismaa tervishoiusüsteemis kättesaadav oli. Poisil tekkis raske kuivatav kõhulahtisus, ta muutus loiuks ega suutnud vedelikku vastu võtta ning vajas haiglas veenisisest vedelikku; nakatusid ka mõlemad vanemad. „Oli alandav näha, kui kiiresti see viirus kuivatab ja muudab muidu energilise lapse sisuliselt reageerimatuks.“ Laps paranes. Teine poeg sündis USA-s, sai vaktsiini ega ole kunagi rotaviirust põdenud. Lopman kirjutas loo 2026. aastal hoiatuseks, kui USA-s arutati vaktsiini eemaldamist rutiinsest kavast.

Trieu Pham sündis Vietnamis, kus B-hepatiidi vaktsiin jõudis kasutusele alles 1990. aastate keskel, ja nakatus lapsena. Kroonilisest nakkusest sai ta teada alles pärast USA-sse kolimist. Tema onu suri B-hepatiidist põhjustatud maksavähki ja viirus leiti veel mitmel pereliikmel. Umbes kolm aastat enne loo kirjutamist tekkis tal raske maksapuudulikkus koos neerupuudulikkusega, ta vajas pidevat hapnikku ja jäi ellu ainult tänu maksasiirdamisele. Nüüd võtab ta elu lõpuni immuunsupressante ja viirusevastaseid ravimeid, sest viirus püsib kehas. „Kui mind oleks lapsena vaktsineeritud nagu kõiki siin USA-s sündinuid, ei istuks ma siin seda lugu rääkimas.“

DeWayne kasvas Tallahassees kasuperedes ja nakatus B-hepatiiti lapsena vereülekande kaudu ajal, mil doonoriverd veel ei testitud ja enne kui teda sai vaktsineerida. 1986. aastal oli ta lapsena haiglas kollatõve ja maksapuudulikkusega. 2018. aastal diagnoositi tal neljanda astme maksafibroos, raske armistumine, ja ta võttis seitse aastat viirusevastast ravimit, kuni kõrvaltoimed muutusid talumatuks. Ligi 48-aastasena kirjeldab ta aastakümneid haiglaravi ja häbimärgistamist, „elamist nii, nagu oleksin juba suremas“. Oma pojale lasi ta B-hepatiidi vaktsiini teha enne sünnitusmajast lahkumist. „Kui suudan päästa ühegi inimese sellest, mida mina olen läbi elanud, olen oma töö teinud.“